Mismõttes rongid ei kõlba???

Sry et vahpeal natuke aega vabalt võtsin ja kõik lugemishimulised siin uue infota jätsin. Mõnedest surmigavatest ja lapsikutest kommentaaridest olen lugenud, et mõned inimesed ei saa tundigi vabalt võtta, ilma siia blogisse eksimata, et näha kas ma olen midagi kirjutanud või ei. Loodetavasti on need persoonid nüüdseks maha surnud ning rahu majas.

Aga iseenesest on neil õigus: ma pole tõesti lausa kaks päeva mitte midagi siia riputanud. Teised pahatahtlikud isikud (fašistõ!) panevad selle minu loomingulisuse puudumise arvele ning on millegipärast järeldusele jõudnud, et kvantiteedi langus tähendab ka kvaliteedi langust. Soovitan tungivalt eelmainitud isikutel kiigata rohkem Saagim Social Club’i ning tellida endale Kroonika ja Õhtuleht vähemalt viieks aastaks. Neile aga, kes hindavad sisukust ning väärtustavad stiili, on siin allpool siiski tükike minu nädalavahetuse reisimisest:

Nagu pealkirjaski seisab, käisin ma nädalavahetusel Tallinnas. Põhjuseid sinna minekuks oli mitmeid ning ma olin meelega need kuhjanud ühele ja samale ajale selmet 4-5 korda pealinna ja Tartu vahet sõeluda. Rongipilet on küll pügala võrra taskukohasem kui bussipilet, kuid lükkab tavalise tudengieelarve siiski korralikult kreeni. Peale selle olin juba ette arvestanud, et Tallinnasse käik kujuneb minu plaane arvestades niigi suhteliselt kulukaks. Seepärast võtsin kaasa niipalju kodinaid kui sain ja tirisin kogu selle tavaari (mille ma kõik ühte kotti toppisin) riiamäelt üles ja vaksalini välja. Paljud inimesed on tänapäeval millegipärast arvamusel, et rongisõit ei kõlba kuhugi ning et "valged inimesed sõidavad takso või äärmisel juhul bussiga". Olles sellise primitiivsusega mitmeid kordi kokku puutunud, kirjeldangi nüüd rongisõidu arenguid ning võlusid.

Tõepoolest: tänapäeva rongitransport on teinud suure sammu edasi. Liidu ajast tuttavad "kapsaussid" on rööbastelt maha kantud ning nende asemel on uued, ultramoodsad kiirrongid (ametlik nimetus on "Kiirliin"). Paljudele tuttavate loomavagunite asemele on tekkinud mugavad, istmetega sisustatud (!) vagunid. Kasteedi ning vintpüssiga relvastatud soldanite asemel tervitavad teid vormirõivastuses sirgejalgsed näitsikud. Kolina, müra ning teraskettidelõgina on välja vahetanud vaikne ning rahustav tuule vuhin. Samuti ei hiline väljasõidud pileti ostmiste tõttu: piletit saab osta alles siis, kui rong on saavutanud juba arvestatava kiiruse – põhjus, miks enamusel inimestest ON piletiraha kaasas.

Reis ise möödub huvitavalt ning üllatavalt kiirelt. Sõidu ajal saab igaüks tegeleda talle meeldiva tegevusega: magamise, vestlemise vms. Raamatulugejate jaoks on vaguni lakke paigaldatud erksad ning ergonoomilised halogeenlambid, mis tagavad meeldiva lugemiskeskkonna. Suhelda saab reisi kestel paljudega, sest vagun ei ole eraldatud kupeedeks. Sülearvutikasutajad tunnevad kindlasti rõõmu vibratsiooni täielikust puudumisest ning sellega kaasnevast mugavusest. Muidugi võib ka lihtsalt aknast välja vaadata ning imetleda mitte kunagi igavaks muutuvaid Eesti metsasid ja niite ning kaugusse jäävaid asulaid. Rong peatub reisi kestel paar-kolm korda, mille käigus võivad reisijad (paariks sekundiks) rongist välja astuda ning väsinud kehaliikmeid sirutada. Kuid kõik läbisõidetavad külad ning asulad jäävad siiski pealinna, Tallinna varju.

Tallinna sissesõit on nagu alati: grandioosne. Esimest aimu pealinna võimsuset saab rongisistuja siis, kui vagunid mööduvad Suur-Sõjamäe tööstusehitistest. On näha, et siit on püütud eemale hoida uued ehitused ning soovitud säilitada nõukaaegset ilu ja korda (loe: korratust). On näha, et Tallinna linnavõim oskab näha ilu ka minevikus ning ei kipu seda parandama/korrastama. Sikupilli tühermaast mööda sõites võib näha lapsevankreid koos armastavate lapsevanematega…. ning ka ilma. Läheb veel natuke maad ning lõpuks jõuabki rong Tallinna eksklusiivsemaisse reisijaterminali – Balti jaama.

Balti jaam õigustab siiamaani oma ülimuslikku staatust. Rongist väljuvaid inimesi tervitatakse mitmes keeles ja mitmel viisil. Jaamahoone ise on värskelt renoveeritud ning jätab võõrassegi kindlustunde. Läheduses on turg, kust vastsaabunud maakas võib soodsa hinna eest omandada kvaliteetseid kaupu. Näljastele pakutakse kohe perroonil kanapraadi (küll termokotis) ning ameerikast tuttavaid suupisteid ja võileibu. Kesklinna viivad reisijate horde nii kiired trammid kui ka mugavad trollid, mis kõik peatuvad peamise turismimagneti (Viru Keskuse) läheduses. Üldsegi on Balti jaama asukoht vägagi sobilik ning läbimõeldud. Ühelt poolt ei ole ta kaugel kesklinnast ning samas ei ole ta ka selle südames. Teiselt poolt asub ta ühes ilusaimas Tallinna linnaosas (Koplis), kus võib tunde kõndida, imetledes vanu maju ning hingates mereõhku. Romantilisust lisab ka rahvamasside puudumine: millegipärast hoiavad enamus tallinlasi sealt eemale.

Siiski pärineb selle reisi toredaim mälestus rongist. Olles koolitööst ning õppimisest väsinud, jäin ma peaaegu kohe rongi istudes magama. Ilmselt oleks ma oma väsimuse tõttu ka terve tee maganud, kuid umbes 20 kilomeetrit enne Tallinna äratas mind meeldivalt ning sõbralikult üks rongi klienditeenindajatest sõnadega: "Mis sa oled purjus, et magad vä?"

Velance läheb nüüd magama (väss)

4,256 Responses to “Mismõttes rongid ei kõlba???”

  1. The Ranger said:

    Nov 05, 08 at 8:27

    Sry, fännid võtsid ka vabalt ja eksisid blogisse iga tunni asemel iga kolme tunni tagant.

    Eks siis hakkame jälle panuseid tegema, vahepeal tulid küll juba enesetapumõtted peale, kui Velance’i pühakirjast uusi meelierutavaid peatükke lugeda ei saanud.