Minu 9 kuud ootust… on nüüd möödas :)

Seda päeva olen ma oodanud alates 31. jaanuarist, sellest ajast kui mulle ametlikult teatati, et see õnnestus. Olen seda päeva oodanud üheti kartuse ja väikese hirmuga, kuid samas paratamatu ning möödapääsmatuna. Tegelikult teadsin ma juba 31. jaanuaril, kui ma tollest asutusest välja kõndisin, et see juhtub millalgi kõigiga, järelikult ka minuga.

Samas andis see sündmus ennast oodata. 9 kuud ON pikk aeg ning ma lootsin, et võib-olla toimub asi kiiremini, et saab varemalt asja tehtud ja kõik. Kuid aeg venis ning venis ja mu ootuse lootus muutis mind tasapisi ebaõiglaselt kannatamatuks. Õiglase vihaga hinges pidin ma kuulma jutte, kuidas kõigil mu sõpradel on see juba möödas – mu enda parimal sõbral juhtus see 2 kuud tagasi juba.

Kuid lõpuks ometi on ka minu kord kätte jõudnud. Teatan uhkusega, et peale 9 kuud ja 15 päeva B-kategooria lubade saamisest pidas mind esimest korda elus kinni ment!

Just nii… paljud inimesed on kuulnud mind kurtmas, et mind pole kunagi politsei kinni pidanud. Ning see on tõsi… või oli tõsi eilseni. 31. jaanuar 2008 kui ma lubadega ARK-ist välja kõndisin, ma teadsin et varem või hiljem peab mingi ment mind kinni pidama. Seda kinnitasid mu sõprade kogemused – nii mõnelgi oli juba mitu trahvi all, enamust oli politsei korduvalt kinni pidanud. Mu parima sõbra pani ment puhuma siis, kui tüübil ainult 1 kuu load olid olnud :s Ja ma tundsin end alati väljatõugatuna, alamana, sest mul ei olnud kunagi Eesti Politseiga mitte ühtki rendez-vous‘d olnud.

Ja mitte et ma oleks kogu aeg LE (liikluseeskiri) järgi sõitnud. Paljud inimesed võivad kinnitada, et minu sõiduviisid ei vasta just alati kehtivatele seadustele. Ma olen tihti linnas ja veel enamgi maanteel kiirust ületanud. Ma olen rekordkiirusega Tartust Tallinnasse jõudnud jne. Ma ei kommenteeri alkoholijoobes sõitmist, aga te võite arvata… Anyways… ma olen politseile küllaltki võimalusi andnud. Ja tulemusteta…. senini

Seetõttu ongi mul rõõm tervele maailmale teatada et ööl vastu 16. novembrit sattusin ma (lõpuks ometi) politsei puhumisreidi. Kahjuks ei olnud ma ennetavalt alkoholi tarvitanud ning politsei pidi minu peale raiskama täiesti korraliku puhumishuuliku. See anti mulle suveniiriks kaasa ja ma tegin juba otsuse, et lasen selle endale mälestuseks otsaette neetida. Kahjuks mul tol hetkel fotokat kaasas ei olnud, seetõttu ei saanud ma sündmust ka pildiliselt jäädvustada. Võib-olla aga aitab teid see taaslavastatud foto. Umbes nii see välja nägi. (pildil olev puhumishuulik ei ole asjaga seotud)

breath1

Tähelepanu: Kui seda artiklit lugev isik on KAPOst või Eesti Politseist või töötab mõnes muus rahvarõhumisinstituudis, siis teadku ta et tegelikult on tegemist väljamõeldisega. Artikli autor on tegelikult vägagi hoolas LE täitja ning sõidab harva ja väga ettevaatlikult. Mõned parandused: minu sõiduviisid VASTAVAD kehtivatele seadustele, kiiruse ületamise all mõtlen ma 40 km/h kiiremini sõitmist, ma olen rekordiliselt AEGLASELT Tartust Tallinna jõudnud. Ja ma alkoholi ei joo. Kogu see artikkel on kirjutatud selleks, et autorile võita natuke tähelepanu, et ta öösiti nutma ei peaks.

PS. Hea on see et nad puhumise käigus kunagi dokumente/lube/vahtralehti ei kontrolli ;)

Tähelepanu2: Mul on vahtralehed… ausalt

PSS. Kui keegi paari esimese lõigu põhjal nendest 9-st kuust midagi MUUD järeldas minu anatoomia vms kohta, siis on mul talle järgmine sõnum: “that’s… GAY…. what were you thinking :o????”